Puhkeala
Pärnu maakonna äärealal, Vändra vallas, maalilise Kaisma Suurjärve kaldal ootab Sind looduse ilust, järve võlust, linnulaulu rohkusest ning suursugusest vaikusest osa saama Kaisma Suurjärve Puhkeala.
Lopsaka ja lummava looduse rüppe toob Sind viie kilomeetri pikkune looklev kruusatee. Vahetult järvekaldal paikneb massiivsetest palkidest hubane saunamaja, millest avaneb kena vaade järvele. Pisut eemal asub jahimaja, mis on oma nimetuse saanud kohalikelt jahimeestelt. Aastaid tagasi oli see jahimeeste kogunemispaigaks pärast metsas käimist. Taamal, iidsete põlispuude keskel, talu varemetel, paikneb aga aidamaja ühes kaevu ning püstkojaga. Aastasadu tagasi toimus tollel alal värvikas taluelu, mis nüüdseks on kandunud ajaloohõlma.
Lähim elamu puhkealast asub nelja kilomeetri kaugusel. Kohalik külapood jääb kuue- ning bussijaam viie kilomeetri kaugusesse.
Õhtune päikeseloojang koos kilkide laulu, looduse lõhna, lõkkevalguse ja sulistava pardiperega on üks parimatest hetkedest, mis Sinuga juhtuda saab. Kui Sul on tõsine plaan seda kõike koos oma pere, lähedaste või kallimaga kogeda, siis uskuge, leiate oma romantilise idülli üllatavalt lähedal
Kaisma suurimaks väärtuseks on väärtuslike maastike hulka kuuluv Kaisma järvede maastik. Paljude arvates on soode, järvede ning metsade koosmõjul tekkiv looduslik miljöö säilitamist väärt ning alus puhta elukeskkonna säilitamisele. Selle tagamiseks on Vabariigi Valitsus 18.mai 2007 aasta määrusega nr 154 puhkeala võtnud riikliku kaitse alla.
Piirkond jääb Pärnu – Jaagupit ja Kergut ühendavast maanteest põhja, Enge jõe ülemjooksu valgalale. Suure osa alast hõlmavad madalamad metsased ja soised tasandikud ning Kaisma järved. Piirkonna lääneosas maapind kerkib ja moodustab Pööravere mõisa kohale laia paekühmu, mille pinnakate on nii õhuke, et kohati ulatub paas maapinnale. Endistele mõisapõldudele jääb Pööravere küla üksikute maanteeääres paiknevate taludega. Ühtse maastikulise terviku moodustavad Kaisma looduskaitsealale jäävad sood koos Kaisma Suurjärve (140 ha) ja Väikejärvega (5,6 ha). Järvi ümbritsevad läänest ja lõunast rabad, idast soostunud puisniidud ja karjamaad, mujal kasvavad soostunud männi- ja segametsad. Soode ja järvedega maastikust lääne poole jäävad endised Pööravere mõisa paepealsed kühmlikud põllualad millest osa on tänaseks metsastunud. Põldude keskel paikneb muinsuskaitse all olev Pööravere mõis koos looduskaitsealuse pargiga.
Kaisma Suurjärve puhkealal asub talumaadel, mida kutsuti toonaste peremeeste Osi ja Kontuse nimedega. Hoonetest on säilinud Kontuse talumaja, mis on ehitatud 1930-ndatel, 1960-ndatel aastatel ostis kolhoos hoone endale ja rekonstrueeris koosviibimise kohaks. Ühtlasi hakati hoonet kasutama Kaisma kolhoosi jahimeeste puhkemajana. Osi talu hooned ei ole säilinud, kuid jõudumööda oleme ala siiski suutnud korrastada ja säilitada võimalikult autentsena.
Kunag kuulus järv Kaisma mõisale. Mõisa ajal pidas järvevahi ametit Peeter Osi, kelle ülesandeks olnud ka mõisale kalade püüdmine. Kuulujärgi püütud veekogust aastas ca 3t kalu. Kolhoosi esimeseks ametlikuks järvevahiks sai Voldemar Laarents, kelle tööd hiljem jätkasid Jüri Sarapik,Volli Kruusmaa ja Ivan Smirnov.
Kaisma Suurjärv eraldati Kaisma kolhoosile Pärnu Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitev Komitee (TSN TK) otsusega nr.77 19.04.1965 aastal ja kuulutati kultuurkalamajanduslikuks veekoguks. Kolm aastat hiljem koostati eeskirjad “Sportliku kalapüügi korrast Kaisma Suurjärvel”.
Juhindudes EKP ja ENSV Ministrite Nõukogu 1976.a. määrusest ja ENSV Põllumajanduse Ministeeriumi käskkirjast nr.69 21.03.1979.a. “Siseveekogude kalakasvatuse ja tööndusliku kalapüügi edasisest arendamisest Eesti NSV-s” asus Kaisma kolhoos intensiivsemalt veekogu majandamisele kalade asustusmaterjali sissetoomise ja regulaarse tööndusliku püügi teostamise teel, et parandada majandi töötajate varustamist värske kalaga.
1979.a. saabus majandisse kuue aastase tellimise tulemusena rooniitja (ESOX-3), millega oli võimalik vähesel määral piir panna järve intensiivsemale soostumisele.
Kaisma Kolhoosi “Kaisma Suurjärve majandamise plaani 1981-1985” kohaselt, mis kinnitati 22.04.1981 aastal Eesti NSV Põllumajanduse ministri poolt ja eelnevalt kooskõlastati Looduskaitse valitsusega. 16.04.1981 aastal otsustati veekogu majandada haugi, linaski ja angerja järvena. Leiti, et kaheaastase asustusmaterjali saamise korral on järve sobiv tuua ka karpkala.
Eesti Loomakasvatus Veterinaaria Instituut (ELVI) soovituste kohaselt võis järvest püüda kala ca 20 kg/ha.
Kalapüügi paremaks organiseerimiseks rajati paadisadam, kus asusid kalasportlaste paadid ja 5 majandi paati, mida üüriti soovijatele tasuga 40 kop. tunni eest. Kolhoosi võeti tööle järvevaht töötasuga 300 rbl. kuus, kes teostas aretusmaterjali sisseviimist ja töönduslikku kalapüüki. Paadisadama korrastamine toimus ühiskondlikus korras. Kõrvalistel isikutel keelati järvel viibimine öösel (1 tund peale päikese loojangut kuni 1 tund enne päikese tõusu) ning lähenemine majandi püünistele lähemale kui 50m.
1965 aastal otsustati rajada Kolhoosi puhkekompleks. Esmalt ehitati ümber Kontuse talumaja ja kohaldati jahiseltsi tegevuseks. Seejärel valiti asukoht saunale, ehitati tee ning püstitati saun.
